Põhjuseid, miks eine viimaseks jääb, ma ei küsiks. See ei muudaks mitte midagi. Niinimetatud viimase eine puhul on tegu sümboolse lepitusaktiga, vabandamisega keha innuka, kuid tulutu pingutuse eest. Nii et mõnusa kõhutäiega ei peaks arvestama ega ka selles suunas fantaseerima, võib kauni hetke liiga lapsikuks muuta.
Valiksin lihtsad, puhtad maitsed ja taimetoidu. Liha söömine veel viimast korda mõjub kas paanika või revanšismina. Sarnaselt suitsetaja kompulsiivsusele juba konini suitsetatud sigaretist enne tuhatoosi kägardamist üks kiire mahv tõmmata.
Ahjus küpsetatud kartulid, porgandid, sibul. Peale soola ja hapukoort. Kogusena mitte väga palju, aga piisavalt, et saaksin pisut järele jätta. Topeltespresso ja poolitamata Toscana sigar, kõrge jalaga pokaalis puhast külma vett.
Sigari esimese poole nautimise ajal loeksin endale valjult ette E. A. Poe novelli „Vaat Amontilladot“ Johannes Aaviku tõlkes ja teise poole nautimise ajal M. Undi „Ääremärkusi metamorfoosile“. Sooviksin seda teha privaatsuses ja vaikuses.
