Lihavõttepühade ajal saabub Eestisse külla hinnatud peakokk Peterburist – Artjom Grebentšikov. Huvilised saavad nädala jooksul maitsta külaliskokkade erimenüüd, kavas on ka vestlusõhtu toidumeistriga.
Grebentšikov räägib enda kohta, et kööki tööle sattus ta juhuslikult, ta oli pärast kooli õppima läinud hoopis kosmonautikaga seotud eriala. Teisel kursusel pidi ta kuskile tööle minema, et õpingute eest maksta ja nii ta sattuski ühte aasia restorani kokaabiliseks. Selle kohta ütleb ta, et poleks osanud uneski näha, et hakkab tööle profiköögis. Kaks esimest töönädalat koosnes kalaluude eemaldamisest ja krabiliste ettevalmistamisest. Töö käigus avastas ta palju erinevaid töövõtteid, hämmastus sellest, kuidas tööelu köögis käib, ta sai tundma köögi melu ja atmosfääri ning leidis enda jaoks palju uusi huvitavaid maitseid. Ta kujutas endale ette, et nüüd on tal juba kokana töötamise kogemus olemas, vaja hakata päris kokaks. Koha otsimine läks küll üle kivide ja kändude, sest kes ikka vajaks nii kõrgelt kvalifitseeritud kokka (nali), kuid lõpuks ta ühe koka koha siiski leidis ja isegi töötas seal pool aastat. Muidugimõista hakkas ta end kokanduse vallas ka koolitama ja mõne aasta pärast oli tal juba amet veidi rohkem käpas. Siis tõi saatus talle eluteele inimese, temast vaid paar aastat vanema, kes oli juba ametis peakokana ning tegi mis tahtis, millal tahtis ja kuidas tahtis, nagu imestas Artjom Grebentšikov. Tema tahtis sama! Peakokaks! Siis oli ta 22-aastane. Usin noormees hakkas firmasid läbi helistama, öeldes, et soovib töötada peakokana. Kui tema vanust kuuldi, oli sellistel kõnedel kiire lõpp. Oma kosmonautika eriala lõpetas ta samuti ära, kokatöö kõrvalt, kuigi kooli eriti enda sõnul enam ei sattunudki.
Möödus veel viis aastat, mille käigus sai Artjomile üha selgemaks, et köögist ta enam välja ei pääse, see on tema tõeline kutsumus ja kirg. Ta küll proovis end leida ka mujal, oli pool aastat köögist päris eemal, kuid tundis end sel perioodil õnnetu ja poolikuna. Kaugemaks eesmärgiks oli mehel avada oma restoran ja pärast mitmekülgset enesetäiendamist kokakunsti vallas tundis ta ühel päeval, et nüüd on aeg selleks küps – sündiski restoran BoBo. Kokana töötamine on Grebentšikovi jaoks enamat kui amet, see on elustiil, midagi, mis neelab naha ja karvadega, võiks isegi öelda, et see on diagnoos, arvab ta. Praeguses maailmas kaasneb kokaks olemisega ka missioon, pakkuda inimestele tõelist toiduelamust. Toit peab olema selline, mis kõnetab ja mis toob inimesi kokku, paneb suhtlema. Toit on Grebentšikovi arvates omaette keel, maagiline kõnetaja.
Restoran BoBo on lühend sõnapaarist Bourgeois Bohemians, mille võiks eesti keelde tõlkida ehk kui peen boheemlane. Restoran keskendub kaasaegsele euroopa köögile, pakutakse võimalust einestada niiöelda lohaka elegantsi võtmes. Mugavalt, aga siiski piisavalt pidulikult. Tooraine poolest kaldutakse fine dining ehk peenema restorani poole, kõik on kvaliteetne ja kontrollitud, retsetid autentsed, töömeetodid tipptasemel. Restoran ise on aga pigem casual dining kategoorias ehk hinnatasemelt mõõdukas, toiduvalmistamine kiire, interjöör pigem argine kui luksuslik. Restoran avati 2018. aasta kevadel ja juba sama aasta lõpus valiti se peterburi restoranide edetabeli parimaks restoraniks. Restorani menüüs on 25 rooga, iga kuu pakutakse 7 uut rooga. Istekohti on restranis 40, kokki töötab köögis 10. Artjomi partneriks restorani pidamisel on tema vend, peakondiiter Aleksei Grebentšikov. Muidugi sai vennast kondiiter just Artjomi innustamise tõttu, seda ei saa mainimata jätta. Siiski räägib ka vend seda juttu, et temagi sattus köögitööle juhuslikult ja kondiitriametit pidas alguses enda jaoks liiga naiselikuks erialaks. 2013. aastal sattus ta aga juhuse läbi ja hädaolukorra tõttu kondiitritsehhi tööle, kus tekkis huvi, seejuures hakkas huvitama kogu kompott – ainete omavaheline reageerimine, erinevad töövõtted, temperatuuride ja tekstuuridega mängimine… Aleksei oli varem enda sõnul teinud erinevaid töid, kuid seda vaid raha pärast, armastust töö vastu polnud. Kondiitritsehhis see tekkis. Ja kui vend samamoodi kööki oli sattunud ning oma restoranist unistama hakkas, siis oli asi samahästi kui otsustatud. Seejuures arvab Aleksei, et kondiitritöö on kokaametist keerulisem ja ka loomingulisem. Eks olegi hea, et vennad on mõlemad oma liistud leidnud ja saavad oma oskustega üksteist täiendada.
Road, mida BoBos pakutakse on juba visuaalselt silmipaitavad. Värsked värvid, puhtad maitsed. Toidud näevad välja turvalised ja isuäratavad, mitte nagu mõned ultraeksperimentaalsed gurmeeroad, mille puhul pole aru saada, millega tegemist ja kui klient pole kõige vapram, siis ei julge proovidagi. BoBo toitudes on tõesti elegantsi, kuid siiski ka tubli annus rustikaalsust, maalähedast turvalisust. Toit taldrikul näeb välja kutsuv ja usaldusväärne, retseptid on puhtad ja lihtsad, kuigi kohati on kokku miksitud ka ootamatumaid maitsekombinatsioone, näiteks arbuus granaatõuna, kodujuustu ja tomatitega. Dessertide poole pealt BoBo restoranis võib nimetada näiteks pomelot muskaatpähkliga või vaarikaid-jõhvikaid kookossorbetiga. Julgemad saavad proovida tomativett kardemoni, jogurtikreemi ja vaarika-roosi sorbetiga.
Igal juhul on oodata väga põnevat maitseretke, mida tasub tulla T1 keskusesse kohapeale uurima-maitsma, sest erimenüüd kullerteenusega välja ei veeta. Maitsete nädal toimub restoranis Pelm, 4. korrusel. Viisat ei küsita, küll aga võiks kindluse mõttes laua ette broneerida.
