Sandro Salvatore Riccio eluteed vaadates võib tunduda üllatav, et just Eesti on see koht, kus itaalia ja soome juurtega mees oma perega kanda kinnitanud on. Kirg ja entusiasm, millega ta räägib Tallinnast, mida ta viimased kolm aastat koduks on kutsunud, teeb ka tulihingelisematele patriootidele silmad ette.
Täpselt sama palju energiat pühendab mees ka oma töistesse tegemistesse. Tema värskeim projekt – kaksikrestoran Tallinna unikaalseimas kaubandus- ja meelelahutuskeskuses T1 Mall of Tallinn on see, millesse mees oma kire ja entusiasmi praegu suunab. Sandro juhtimisel on T1 restoranikorrusel, Taste of Tallinnas, kaksikrestoran, millest üks pool on juba tuntud ja armastatud Lähis-Ida mõjutustega tänavatoidurestoran Fafa’s ja teisel pool saab esimest korda Eestis nautida pitsa- ja salatirestorani Splizzeria. Uude keskusesse on mees loonud oma restoranide lipulaeva.
„Mulle ilmselgelt meeldib pitsa väga,“ selgitab Sandro muigega näol ja kõhtu patsutades, „kuid tihtipeale on pitsaga see probleem, et seda on liiga palju. Tahaks süüa vähem või lisaks ka midagi muud, näiteks salatit. Splizzerias on võimalik tellida ükskõik mis pitsa ja see poolitada kas teise maitsega või näiteks salatiga,“ räägib pitsa sünnikoha Napoli juurtega mees uudsest kontseptsioonist. „Ma tahan, et kliendid tunneksid, et nad on saanud toiduelamuse nii-öelda kogu raha eest, mitte et pool pitsat jääks taldrikule alles ja inimene tunneks end petetuna. Poolitades taldriku, saab eine teha ka tervislikumaks ning ühe või teise poole einest koju hiljem söömiseks kaasa võtta,“ seletab Sandro ja lisab, et kuna ka kliendid panevad üha rohkem rõhku tervislikkusele ja kvaliteetsele toorainele, lubab pitsa poolitamine salatiga ideaalse keskteena indulgentsi ka figuuriteadlikumale gurmaanile.
Fafa’s sai alguse väikesest tänavatoidukioskist Helsingi kesklinna moodsas piirkonnas, kus pakutakse Lähis-Ida mõjutustega tänavatoitu, mille idee on olla kiire, tervislik ja hinna poolest kättesaadav. Kiirus, millega Fafa’s Soomes ja ka Eestis levinud on, annab mõista, et naelapeale on pihta saadud ja nõudlus sellise toidu järele kasvab.
Restoranis üles kasvanud
Restoraniäril ja toidul on oluline koht nii mehe juurtes kui ka kasvatuses. Sandro isa on terve elu pidanud restorani, viimati Kopenhaagenis, kus ta 1980ndatel esimese Itaalia restorani avas. Kusjuures restoran Lo Stivale töötab endiselt. „Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest restoranis,“ ütleb Sandro. „Mu isa oli kirglik kokk, ta oli oma tööga abielus. See on see, kust minu restoranipisik ja armastus toidu vastu pärit on.“ Sandro, kes on ka ise kolm aastat kokakoolis käinud, on veendunud, et restorani saab pidada vaid siis, kui see on tõeline kirg. „Olles näinud seda, mis panust see äri nõuab, ei ole võimalik seda teha mingil muul viisil kui täieliku kirega.“
Kuid elutee ja kulinaarsed seiklused on Sandro perekonna lisaks Taanile viinud ka Soome, Rootsi, Hispaaniasse ja muidugi Itaaliasse, kust on pärit isapoolne suguvõsa. Mehe emapoolne perekond on aga Soomest. Lugu, kuidas üks Soome hipineiu häälega seitsmekümnendatel Napolisse jõudis ja seal tänaval pilli mängides oma tulevast kaasat kohtas, vääriks mitu lehekülge rohkem tähelepanu, kuid selle seikluse üks tulemusi on see, et nüüd elab Soome-Itaalia segaperekond hoopis Tallinnas.
Ka Sandro abikaasa on soomlane, kuid perekond otsustas pärast mõnda aastat Helsingis elamist üle lahe lõunasse liikuda – Sandro mahitusel. Otsuse õigsuses ei ole nad kahelnud hetkekski.
Elamine jõulise toidukultuuriga maades ja juured Itaalias ning maast madalast kokkupuude restoraniäriga on teinud Sandrost mõistetavalt väga nõudliku ja teadliku toidutarbija. Tema jaoks on selge, et hea toit ei tähenda alati kallist toitu. „Tegelikult on nii, et hindame lõppkokkuvõttes restorane ühel skaalal – kas me läheks sinna tagasi või ei,“ ütleb Sandro ja kiidab, et Tallinna restoranid ja kohvikud on väga kõrgel tasemel. „Ma ei tee Eestis praktiliselt kunagi süüa, söön alati väljas, sest siin on hinna ja kvaliteedi suhe restoranides paigas.“ Samast põhimõttest tahab Sandro lähtuda ka enda toidukohtade puhul – tegemist olgu kohaga, kuhu tahad veel minna.
Rääkides toidu kvaliteedist, rõhutab Sandro, et ta usub väga läbipaistvusesse. „Hindan läbipaistvust ja ausust äris, kommunikatsioonis, aga ka toidutegemises. Tänapäeval ei ole võimalik selles mõttes mingeid hämaraid asju ajada. Restorani köök peab olema avatud, siis tahan seal ise einestada ja sinna ka oma lapsed viia.“
Sandro kirjeldab tajutava uhkusega esimese Soomest väljaspool asuva Splizzeria kontseptsiooni ja tõdeb, et ilmselt räägivad kõik sama juttu marketingi jaoks, kuid Sandro tahab päriselt ka kasutada parimaid võimalikke tooraineid ja nii palju, kui hooaeg lubab, ka kohalikku kraami. „Selge on see, et teatud toitu ei ole lihtsalt võimalik Eestist saada, näiteks ananassi. Aga kui ilm samamoodi soojenemist jätkab, siis kes teab, äkki mõne aasta pärast juba on,“ naljatab Sandro.
Intervjuu Sandroga on tehtud ebatüüpiliselt soojal sügispäeval Kadrioru pargis, mille külje all ta ka perega elab. Sandro kiidab, et elukeskkonna mõttes on Kadriorg suurepärane koht – lapsed saavad käia koolis ümber nurga ja kõik on käe-jala juures. Eestisse on pensionipõlve nautima kolinud ka Sandro maailmarändurist ema, kes samuti eluga Tallinnas äärmiselt rahul on.
Silmanähtavalt elavnedes kirjeldab Sandro Splizzerias pakutavaid pitsasid. „Meil on igasuguseid hullumeelseid pitsasid menüüs, näiteks maasikapitsa.
See idee tuli lihtsalt suvel, kui oli palju maasikaid, ja mõtlesime, et teeks pitsa. Lisaks on veel kommipitsa, mille põhjal on Nutella ja peal vahukommid. Muidugi on ka traditsioonilisemad maitsekombinatsioonid esindatud, kuid leiab ka Black Angus steak’i pitsa. Loomulikult valmistame me kõik kohapeal ise. Marineerime ise oma seened, teeme ise kastmed ja kõik, mis sinna peale läheb.“
Küsimuse peale, kas ka tema restoranis kasutatakse restoraniklassika alla kvalifitseeruvat põlvest põlve pärandatud pitsakastme retsepti, ütleb Sandro lõbusalt, et see oleks tore lugu küll, mida rääkida, kuid tegelikult on nad oma kastme ise välja töötanud. Retsept on muidugi salajane ja täiesti nullist ise valmistatud.
T1-s asuvate restoranide avamise nimel tehti pikalt tööd ja ootused olid suured. „Mis mulle meeldib T1 juures, on see, et sealsed restoranid ei ole n-ö sihtkoharestoranid, vaid keskuse külastajad on sinna tulnud mingi eesmärgiga ning neil on võimalus spontaanselt otsustada ka restorani minna,“ selgitab Sandro ja lisab, et Fafa’s ja Splizzeria on ideaalne lahendus näiteks perekonnale, kus üks sooviks süüa falafelit, teine pitsat, kolmas salatit ja neljas kebabi. „Pakume kõigile midagi ja hinnaklassis, mis on kättesaadav. On selge, et me ei taotle Michelini tähtedega autasustatud tasemel fine dining’u kogemust, vaid hea kvaliteediga taskukohast ja tervislikku mitmekülgset toitu. Fafa’se restoranis võiks kas või iga päev süüa.“
Kõige rohelisem rohi
Kui Sandrolt küsida, mis on see, mis tema ja ta soomlannast abikaasa koos 8-aastaste kaksikutega kolm aastat tagasi Eestisse tõi, ei ole mees kiidusõnadega kitsi. Hoolimata oma Soome juurtest on ta üpris kriitiline nii mitmegi tahu suhtes, mida põhjanaabrid näiteks Tallinnasse reisides eksponeerivad. „Kui näen purjus soomlasi linna peal laaberdamas, on mul piinlik. Esitlen end sellistel puhkudel alati itaallasena,“ möönab Sandro. „Soomes on kõik väga reguleeritud ja paika pandud, Eestis on rohkem vabadust ja mõnes mõttes ka tahumatust.“
Sandro leiab, et Tallinnas on melu nagu ühes suures linnas – iga päev toimub midagi, kuid samas on tunne, justkui elaks külas. „Kui ilm kõrvale jätta, ei saa ma aru, miks kõik inimesed Eestis ei ela. Siin on kõik olemas. Samas, kui kõik siia elama tuleks, siis võib-olla ei oleks siin enam nii meeldiv,“ mõtiskleb Sandro ja lisab tõdemuse, et mõnevõrra ebaitaallaslikult ei meeldi talle suured rahvamassid, ehk seetõttu ongi Eestis nii hea.
„Paljud eestlased, ka Soomes elavad, on minult küsinud, et mida ma ometigi Tallinnas teen. Aga olen täiesti kindel, et muru ei ole naabrite juures rohelisem. Minu arvates on Eestis kõige rohelisem muru maailmas. See on kõige parem koht, kus elada,“ ütleb Sandro uhkusega. Ta toob näite, et just hiljuti avastas ta, et uue restorani jaoks on alkoholilitsents taotlemata jäänud. „ID-kaart ja 15 minutit hiljem oli litsents olemas ja kõik korras. Soomes oleks sama tegevus võtnud mitu kuud, palju aja- ja rahakulu, rääkimata närvidest ja paberimäärimisest,“ räägib Sandro. „Eestis toimivad asjad enamasti terve mõistuse printsiibil ja see meeldib mulle väga.“
