Kantemir Balagov on vene kino uue põlvkonna üks isikupärasemaid režissööre. Oma esimese filmiga “Lähedus” debüteeris ta Cannes’is, teine film “Piitsavars” saavutas veelgi enam ja pälvis Un Certain Regard’i programmi parima režissööri preemia. Balagovis on kohtunud pöörane loominguline laeng, sest ühelt poolt on ta Kabardi-Balkaariast pärit lihtne mägilane, teisalt on ta õpetajaks Aleksander Sokurov. Kui juba oma esimeses filmis lõhkus ta harjumuspäraseks saanud vaatenurka ja jutustas brutaalse kaukaasia loo läbi naisprotagonisti silmade, siis “Piitsavars” võtab ette veelgi suurema tabuteema lahkamise, milleks on Leningardi blokaadi järgne elu ning pealtnäha kangelasliku sõjavõidu fassaadi taha jääv inimlik moraalne ja füüsiline laostatus. Saanud algtõuke Svetlana Aleksijevitši romaanist “Sõda ei ole naise nägu”, asetab Balagov ka siin sõjafilmidele mitteomaselt põhifookusesse hoopis naised.